* Üle 2500 vasakukäelise sureb igal aastal paremakäeliste tarvis valmistatud esemete läbi!
* Pikim registreeritud lend,mille kana on läbinud kestis 13 sekundit!
* Elektritool mõeldi välja hambaarsti poolt!
* Prussakas võib elada nädala ka ilma peata - kuni lõpuks sureb lihtsalt nälga!
* 25% inimestest pole kunagi kasutanud telefoni
* Thomas Edison, elektripirni leiutaja, kannatas pimedusekartuse all!
* Keskmiselt 100 inimest lämbub igal aastal pastapliiatsi tõttu
* Tigu võib magada kolm aastat
* 11% kõigist koopiamasinatest lähevad rivist välja seetõttu, et inimesed istuvad neile oma kehaosade kopeerimiseks
* Kui Barbie oleks elusuuruses,siis ta mõõtudeks oleks 39-23-33 (pikkus, puus, buubs)
* Kui kõik hiinlased kõnniksid sust mööda ühes reas,siis see rida ei lõppeks kunagi, sest lapsi sünnib liiga kiiresti juurde
* Võimalus saada surma läbi šampanjakorgi on suurem kui mürgise ämbliku läbi
* Michael Jordan teenis Nike läbi rohkem raha kui Nike töötajad Malaisias kõik kokku
* 75% inimestest kes neid fakte lugesid püüdsid puudutada oma küünarnukki keelega…
* Null on ainuke arv, mida ei saa väljendada Rooma numbritega.
* Astronoomid liigitavad tähti vastavalt nende spektrile.
* Paber leiutati Hiinas.
* Meestel on rohkem punaseid vererakke kuupsentimeetri kohta, kui naistel.
* Purk dieet-Colat hõljub veepinnal, kuid purk tavalise Colaga vajub põhja.
* Ameeriklaste igal aastal ära söödud kartulikrõpsude kaal oleks võrdne kuue Titanicu kaaluga.
* Maailma suurim hamburger kaalus 5,520 naela.
* Mehed, kes on omale kõrvarõnga pannud, on abieluks paremini ettevalmistunud. Nad on kannatanud valu ja ostnud ehteid.
* Maailma kõige esimene registreeritud domeeninimi oli Symbolics.com.
* Alaskal on 29 vulkaani.
* Empire States Buildingul on 6500 akent.
* Jääkarudel on probleeme ülekuumenemisega. Isegi kõige külmemal päeval kuumenevad nad kiiresti üle, kui proovivad joosta.
* “Hoia Ennast Soojas Koos Kirvega” on tegelik raamatupealkiri
* 1993. aasta 15. juunil piiras politsei ümber Rochesteri haigla ja üritas pidada läbirääkimisi relvastatud mehega. Paar tundi hiljem taipasid nad, et pidasid läbirääkimisi inimnukuga.
* Floridas anti lapsele nimeks Truewilllaughinglifebuckyboomermanifestdestin

Lugu vanast kimonost

(„Furisode densetsu”)

Ühel päeval, kui ma jalutasin mööda kitsast tänavat vanakraami poodide vahel, märkasin ühe

poekese ees violetset kimonot rippumas. Ma motlesin, et küllap on see moni Tokugawa ajastust

pärit kimono, mida kandis keegi üllas daam. Ma jäin seisma ja vaatasin kimonot, millel olid

perekonnavapid eemaldatud. Ja järsku meenus mulle mu ajusopist lugu ühest kimonost, mis oli

kunagi Edo ajastul ära poletatud.

See lugu pärineb ammusest ajast, nii umbes kahesaja viiekümne aasta eest, mil shōguni

suguvosale kuuluvas Hizamoto linnakeses läks rikka kaupmehe tütar jalutama ja ta märkas rahva

seas kena noort samuraid. Neiu oleks tahtnud teada, et kust ta pärit on ja kes ta on, kuid rahvasumm

viis ta endaga kaasa ja ta kaotas noormehe silmist. Kuid ta pani tähele koguni tema kimono

üksikasju ning ei suutnud unustada selle ilu.

Tol samurail aga oli tookord seljas jakk, mida ei saanud vorreldagi tütarlaste toretsevate

rüüdega. Kuid tüdruku meelest, kelle tundmatu noormees oli ära volunud, tundus noormehe jakk

suurepärasena. Ta motles, et kui ta samasugusest kangast sarnase mustriga ning vappidega kimonot

kannab nagu tema, siis ühel päeval kindlasti see noormees märkab teda.

Neiu otsustas siis endale muretseda täpipealt samasuguse kimono. Ta lasi ommelda tol ajal

moes olnud tohutult pikkade käistega kimono ning hoidis seda väga. Alati kui ta väljas käis, kandis

ta seda kimonot. Kui aga kodus oli, siis riputas selle oma tuppa ning meenutas noormeest, kes oli ta

motteis talle armsaks saanud. Tihtipeale seisis ta tundide kaupa kimono ees, ta motted kandusid

tollele päevale ja ta valas palju pisaraid. Ja selleks, et noore samurai armastust voita, kirjutas ta

palveid jumalatele ning kordas lauldes ikka ja jälle budistlikku palvet: „Namu-myōhō-renge-kyō!”

Ent tütarlaps ei kohanud enam kunagi toda kena samuraid. Varsti hakkas ta elujoud

hääbuma, ta jäi haigeks ning suri lopuks.

Kui tüdruk maeti, siis viidi tema poolt nii kalliks peetud kimono perekonna templisse.

Tollal oli komme niiviisi talitada surnud inimese roivastega.

Templiülem aga müüs selle kimono üsna hea raha eest maha. Kuna kimono oli niivord

heast kangast, siis ei olnud seal jälgegi neiu valatud pisaratest. Tüdruk aga, kellele see kimono

osteti, oli kimono eelmise omanikuga enam-vähem ühevanune. Ent kohe, kui kimono uus omanik

oli selle selga tommanud, jäi ta veidrasse haigusesse ning hakkas kummaliselt käituma. Teda oli

enda voimusesse haaranud nähtamatu noore samurai vari. Tütarlaps nuttis, et ta armastab seda

samuraid niivord, et voiks kasvoi surra. Peatselt tütarlaps surigi ja kimono viidi jälle templisse

tagasi.

Kui templiülem kimono uuesti ära müüs, siis jäi selle uus omanik kohe peale ühekordset

kimono kandmist haigeks. Ja samamoodi nagu varemgi hakkas teda vaenama mehe vari, kellest ta

pidevalt rääkis ning kui neiu suri, viidi kimono taas templisse. Kui üks ja seesama kimono juba

kolmandat korda templisse tagasi joudis, hakkas ka templiülem viimaks kahtlustama, et selle

kimonoga on mingisugused kahtlased lood.

Kuid sellest hoolimata otsustas templiülem tolle onnetu kimono veelkord rahaks teha. Ja

jälle ostis selle üks noor neiu ning kohe, kui selle selga tombas, jäi haigeks ja suri. Kimono toodi

nüüd neljandat korda templisse tagasi.

Nüüd oli templiülem veendunud, et selle kimonoga käib kaasas mingi kurjuse joud. Ta

käskis templihoovis teha lokke, et kimono ära poletada. Ja mungad tegidki suure lokke ning heitsid

kimono tulle. Kui nad aga seda olid teinud ja leegid haarasid kimono oma voimusesse, ilmusid

järsku seitse leegitsevat kirjamärki: 南無妙法蓮華経(na-mu-myō-hō-ren-ge-kyō). Need märgid

süttisid üksteise järel, hakkasid tuld pritsima nagu ilutulestik, hüppasid templi katusele ja süütasid

selle polema.

Tulekahju levis kiiresti naabermajadele ning peagi polesid terve tänava hooned. Tulele

lisas joudu metsik tuulehoog, mis viis selle korvaltänavasse ning varsti oli tulemöll levinud terves

linnas. Peaaegu terve Edo keskus oli tules hävinud. Nonda nimetataksegi Meireki perioodi alguses

(1655.a) 18.jaanuaril aset leidnud suurpolengut „kimono-tulekahjuks” (furisode-kaji) ning sellest

koneldakse veel tänapäevalgi.

Kui tugineda nagauta „Kibun daijin”is esitatavale lugulaulule, siis oli kimono esmane omanik

Asabu polluharijate linnakus elanud viinapoe pidaja tütar Osame. Oma ilu tottu hüüti teda Asabu

Komachi’ks. Konealune tempel oli aga sealsamas asuv Nichireni budistlikule sektile kuulunud

Honmyō tempel.

Siiski on sel lool veel teisigi versioone. „Kibun daijin”is on muuseas öeldud, et see noor

kena samurai ei olnudki üldse inimene, vaid Ueno’s Shinobozu tiigis eluneva draakoni kehastus,

kuid ma kahtlen isegi selle väite toesuses.

Kummituslik ämblik

(„Bake-gumo”)

Vanad allikad räägivad, et Jaapanis on juba ammustest aegadest elanud kummituslikke ämblikke.

On ka inimesi, kes väidavad: „Ole nüüd! Praegugi veel on siin kummitus-ämlikke!”

Kummitus-ämblik on päevasel ajal tavalise ämblikuga ära vahetamiseni sarnane, aga kui

saabub ööhämarus ning inimesed lähevad magama ja koik jääb vaikseks, paisub ta järjest

suuremaks ja hakkab tohutut kurjust evima. Aga see pole veel koik! Musta maagia joul moondub ta

inimkujuliseks ja räägitakse, et ta voib ka inimesi sellega mojutada.

Sellise kehamoondava ämbliku kohta on üks hästituntud lugu.

Ennemuiste olnud ühes inimasulatest eraldatud kohas kummituslik tempel. Templi ühte hoonesse

oli elama asunud mingi tont ning inimesed ei saanud seal viibida. Üksteise järel üritasid vaprad

sodalased seda tonti templist välja ajada, kuid mitte ükski neist, kes templisse oli sisse läinud, ei

tulnud sealt enam elavana välja.

Viimaks leidus üks samurai, kes oli tuntud nii oma julguse kui ka kavaluse poolest ning

kes oli nous uurima, mis selles templis pesitseb.

Ta ütles teda saatma tulnutele nii: „Kui mul onnestub selles templis hommikuni ellu jääda,

siis ma löön selle märgiks templikella.” Seda öelnud, jäi ta templisse ihuüksi ning tulelondiga

ümbrust valgustades asus seal ringi vaatama.

Samurai seadis end Buddha kujuga altari läheduses sisse ning ootas seal ööpimeduse

saabumist. Mone aja pärast saabus hiirvaikus ning ei olnud mingit liikumist märgata. Kuid kui

kesköötund oli möödunud, ilmus välja tont, kel oli pool keha ning vaid üks silm. Too tont ütles:

„Siin haiseb inimese järele!” Ent samurai istus liikumatult ning tont kadus.

Seejärel ilmus üks munk, kes hakkas shamiseni mängima. Ta mängis niivord hästi, et

samurai arvas: „See, kes sedasi mängib, ei saa küll inimene olla.” Ta tombas kärmelt oma mooga

välja ja jäi ootevalmis. Kui munk seda nägi, prahvatas ta naerma. „Kas sa arvad, et ma olen mingi

tont?! Uskumatu! Ma olen selle templi peapreester! Ma mängin siin shamiseni selleks, et tondid

ligineks. See shamisen teeb päris kena häält, mis? Tahad ka äkki veidikene kätt proovida?” Munk

lausus sedasi ja ulatas shamiseni samuraile, mille too vasaku käega vastu vottis. Niipea kui ta seda

oli teinud, muutus pill ämblikuvorguks ja munk ämblikuks. Enne kui samurai midagi teha joudis,

oli ta vasak käsi ämblikuvorku mähkunud. Ta viibutas oma paremas käes olnud mooka ning haavas

ämblikku, ent vähehaaval kattus kogu ta keha ämblikuvorguga ning peagi ei saanud ta end üldse

liigutada. Aga tal oli vist siiski onnestunud ämblikku haavata, sest too kadus kusagile minema ning

veidi aja pärast koitis hommik.

Kohe tottasid kohale inimesed, kes leidsid eest hirmsatesse ämblikuniitidesse mähitud

samurai ning vabastasid ta neist kütkeist. Templihoone porandalt avastasid nad aga veretilkade rea

ning neid jälgi mööda minnes joudsid nad segipööratud templiaeda. Verejäljed viisid aias oleva

uruni, mille sügavusest kostis verdtarretavat häält. Nad leidsid sellest urust vigastatud koivaga

kummitusämbliku ning tapsid selle.

Korvutu Hōichi

(„Miminashi Hōichi”, kokkuvote loost)

Legend pajatab, et pime muusik Hōichi elas Amida templis ning esitas biwa saatel lugusid „Heike

monogatarist” (Heike klanni lood), milles räägitakse keiser Antoku voimu loppemisest. (Keiser

Antoku on maetud Amida templisse, mis peale shintō riigiusuks muutmist nimetati Akama

pühamuks – seal on praegu pimedale Hōichile pühendatud altar) Hōichi olevat nii meisterlikult

biwat mänginud, et isegi vaimud ei suutnud tema muusikat kuulates ükskoikseks jääda. Siiski oli ta

niivord vaene, et pidi Amida templiülema armust elama.

Ühel hilisohtul tuli Hōichi juurde üks samurai, kes palus tal oma isanda residentsi tulla ja

esitada lugusid „Heike monogatarist”. Hōichi lasigi ennast sinna juhatada ning tema esitus meeldis

kohalviibinutele niivord, et tal paluti järgmisel ööl tulla uuesti. Samurai aga hoiatas teda, et kuna ta

isand reisib tundmatuna, siis ei tohtinud Hōichi sellest mitte kellelegi rääkida.

Hōichi läks ka järgmisel öösel samuraiga kaasa, ent tema äraolekut märganud Amida

templi preester lasi munkadel teda jälitada. Need avastasid, et Hōichi mängis ja laulis andunult

ihuüksinda surnuaial. Preester käskis tal seepeale koik ära rääkida. Kuulnud Hōichi lugu, otsustas ta

teda kurjade vaimude eest kaitsta ning kirjutas üle kogu Hōichi keha püha suutra, mis teda hoidis

tontide maagia eest.

Järgmisel öösel tuli jällegi kummituslik samurai Hōichile järele. Kuid preester oli teda

hoiatanud, et ta ei tohiks samuraile mitte sonagagi vastata. Samurai hüüdis Hōichi nime, ent vastust

saamata ligines ta temale ja nägi ainult Hōichi korvu, millele preester oli unustanud suutra kirjutada.

Samurai rebis Hōichi korvad peast ja viis oma isandale kaasa kui toendid biwamängijast. Hōichi

istus vaikselt tohututes piinades, kuni mungad talle järele tulid. Preester kahjatses, et oli unustanud

suutra Hōichi korvadele kirjutada, mis jäid niiviisi ainsaks kohaks tema kehal, mida kummitus sai

rünnata. Ent tänu preestrile oli Hōichi vabanenud tondi maagiast ning temast sai üle terve Jaapani

kuulus muusik, keda paljud käisid Amida templis kuulamas.

Kass kimbutab inimest

(„Neko ga hito ni tsuku koto”)

Siin on üks lugu vanast kassist, kes moondus inimeseks.

Koigi asjadega on nii, et neid tuleb votta rahuliku südamega ja selge moistusega. Ka see, et kassid

voivad inimese kuju votta, on päris tavaline asi.

Komagome linna läheduses elas üks naine, kes siis, kui poeg lounauinakut tegi, kuulis oma

maja eest möödumas kalakaupmeest. Naine ulatas kaupmehele peotäie münte ja ütles: „Nende

müntide eest ma ostan sult kogu kauba ära, nii et äkki saad hinna odavamaks teha?” Aga

kalakaupmees vaatas münte ja ütles naerda hirnudes: „Nii vähese raha eest ei saa ma sulle küll kogu

kaupa ära anda! Ja hinda ma alla ka ei saa lasta.”

Naine vihastas hirmsasti ja ütles: „Mina igatahes votan koik!” ning seda öeldes muutus kogu ta

nägu kassi omaks ning ka käsi müntidega moondus karvaseks kassikäpaks. Kalakaupmees kiljatas,

viskas oma kompsud kaubaga maha ja pistis plehku. Lärmi peale ärkas poeg üles ja nägi, et ta ema

on kassiks moondunud. Ta hüüdis: „Minu ema on loomaks moondunud! Kui hirmus!” ja haaras

mooga ning ilma pikemalt motlemata tappis kassi ära. Kära peale kohale tormanud naabrid nägid

maas lamamas aga surnud ema, mitte kassi. Kui kalakaupmees tuli oma asjadele järele, siis ta

vandus, et oli kassi näinud. Kuid kuna surnu oli kindlasti inimene, siis oli poeg sunnitud enesetapu

sooritama.

See on näide selle kohta, et siis, kui inimene kassiks moondub, ei tohi uisapäisa tegutseda.

Jälitav kummitus

(„Issho ni aruku bōrei”)

„Vanamemme teetoa lugudes” on palju veidraid jutte. See lugu siin on ka üks neist. Ühes korvalises

paigas elas polluharija Jinroku. Jutustus on tema isekast ja oelast loomusest. Jinroku olevat olnud

südametu ja tundetu mees.

Jinrokul oli vanem ode, kelle mees varakult suri, jättes ta tütrega kahekesi kurba lesepolve

pidama. Ka ode jäi varsti haigeks ning tema elujoud kahanes kui sügispäikese valgus ning ta suri

peagi. Tema tütart kutsuti Fujiks ning ta oli siis vaid kahe-kolmeteist aastane. Kuna tüdrukul ei

olnud kedagi peale oma onu Jinroku, siis vottis onu ta vastutahtmist enda juurde elama. Kuid nagu

juba öeldud, oli ta üks südametu mees ning ta kohtles tüdrukut nagu see oleks olnud moni hulkuv

koer. Ta kiusas tüdrukut igal moel ja süüdistas teda alati varguses, kui majast midagi kadunud oli

ning sidus nutva tüdruku ööseks maja taga oleva kastani külge ega andnud talle isegi süüa.

Järgnev juhtus ühel krobekülmal talveööl. Tüdruk oli karjunud ööpimeduseni, kuni järsku

koik vaikseks jäi. Kui siis hommik kätte joudis ja tüdrukut oue vaatama mindi, leiti ta puu küljes

surnuks külmununa. Jinroku aga ei teinud sellest suurt numbrit ning hoopis roomustas, et tal on

nüüd üks mure vähem. Ta viis tüdruku surnukeha tühermaale ja jättis selle sinna vedelema. Seejärel

aga leidis ta üles asjad, mida tüdruk olevat varastanud. Ja Jinroku sai sellest kohe aru.

Varsti saabus aasta lopp ja uus aasta. Jinroku kavatses uue aasta saabumist uhkelt tähistada,

kui tema maja pühakojast kostis veidrat häält. Kui Jinroku oma naisega asja uurima läks, siis

kuulsid nad, nagu oleks keegi sealt pogenenud – lohnaküünlad ja urnid kukkusid kolinal ümber.

Sellest ajast alates hakkasid Jinroku majas aset leidma veidrad asjad. Ja Jinrokule ning ta

naisele hakkas Fuji end ilmutama. Jinrokut see aga ei kohutanud. Ta kutsus yamabushi kohale, et

too palveid loeks, aga siis juhtus hämmastavaid asju – altar hakkas värisema ja asjad lendama, nii et

lopuks pogenes yamabushi sealt minema.

Jinroku arvas nüüd, et ei jää muud üle, kui paluda abi vaimudelt. Järgmisel päeval ta läkski

Yanagitsu nimelisse kohta ja lasi seal preestril palveid lugeda. Ta jäi kojuminekuga aga hilja peale

ning otsustas ühes voorastemajas ohtust süüa ja ööbida.

Kui ta siis ootas söögi ette andmist, tuli peremees ja kattis laua kahele inimesele. Jinroku

imestas ja ütles talle: „Ma olen üksi, nii et kahele ei ole vaja süüa tuua.” Peremees aga vaatas

kahtlevalt toas ringi ja sonas: „Praegu tuli sisse üks kohn kahe-kolmeteist aastane tüdruk ja ma

motlesin, et ta on teiega kaasas. Aga kes ta siis on?” Jinroku taipas kohe, kellega tegemist on, aga ei

näidanud seda välja ja lausus hoopiski nagu muuseas: „Toesti ei tea.” Peremees jälle vastu: „Tuli

küll üks tüdruk sisse! Tal on seljas luuderohu mustriga vana kimono ning juuksed on kasimata ja

sorakil.”

Peremees aga jäi endale kindlaks, tombas lükandukse lahti ning läks verandale asja uurima.

Jinroku aga istus, ise ehmatusest näost roheline. Ja tal oli isu järsku kadunud. Vihaselt pööras ta end

ringi ja vaatas selja taha. „Imelik. Tal oli ju toesti luuderohu mustriga kimono…” ütles voorastemaja

peremees, tombas lükandukse kinni ja tuli Jinroku juurde tagasi. Ta heitis korraks ehmatanud

olekuga Jinrokule pilgu ja ütles toast väljudes: „Toesti imelik.”

Jinroku vottis nüüd pulgad kätte, aga tal jooksid mööda selga hirmujudinad ning toit, mille

ta suhu pani, oli täiesti maitsetu – justkui oleks ta puutükki järanud. Ta pani pulgad käest. Ta

otsustas kiiresti siiski koju minna, kuid märkas siis, et päike oli loojunud ja toas oli kottpimedaks

läinud. Kuna tema koduni oli üle künka minnes umbes 2 ri’d* ning ta oleks pidanud mööda öist

teed kondima, siis ta motles, et sellisel kellaajal on igasugu veidraid olevusi liikvel ning ei tea, mis

koik voiks temaga teel juhtuda. Tal ei olnud enam mingit tahtmist teele asuda ning ta otsustas öö

voorastemajas veeta.

See öö tundus Jinrokule kohutavalt pikk. Ta ärkas mitu korda üles moeldes, et ega midagi

jubedat siin temaga ei juhtu ja vahtis peatsis oleva lambi tuhmis valguses ringi, ent sel ööl ei

juhtunud midagi veidrat.

Jinroku arvas, et ehk on olnud kasu tema korduvatest palvetest. Ta asus kohe hommikul

vara üle künka kodu poole teele. Teel olles joudis ta ühe külani ja ta tundis järsku janu. Ta kondis

edasi ja vaatas ümberringi, et äkki märkab mond kohta, kus janu kustutada ning leidiski teeäärse

kortsi. Kuna koht jättis talle meeldiva mulje, siis ta astus sinna sisse.

Selles kortsis pakuti tünnist modu ja see oli just jook, mida Jinroku armastas. „Votaks oige

modu!” ütles ta. „Jah, kohe saab!” vastas kortsmik, kes oli kavatsenud talle küll teed valada, aga toi

kohe modu. Jinroku küünitas modu rüüpama ning kavatses just selle alla kulistada, kui jooginou ta

käes ägedat värahtas ja kandiku peale kummuli kukkus. Ta imestas veidi ja üritas teist korda modu

rüübata, kui jälle oleks keegi justkui ta kätt nüginud ning jooginou kukkus kandikule. „On alles

veider lugu!” ütles Jinroku ja arvas, et tema käega ei ole koik korras. Ta surus jooginoud hoidnud

vasaku käe sormi ruskiasse ja lahti ning todes, et tema käel ei olnud küll midagi viga. „Toesti

veider!” Ta vottis nüüd uuesti jooginou ja püüdis seda hirmus tugevasti käes hoida. Kui ta oli selle

peaaegu suu juurde tostnud ja kavatses selle tühjendada, tabas ta kätt jälle tugev löök ning nou

libises ta käest vupsti! ja kukkus porandale puruks. „Vabandust! Ma kogemata!” sonas Jinroku ja

krimpsutas nägu. Aga korstmik vaatas Jinroku selja taha veidra pilguga ja ütles: „Pole siin midagi

kogemata! See laps, kes su selja taga seisab, lööb jooginou iga kord sul käest, kui sa juua üritad.

Kas ta on sinuga kaasas?”

„Mis?!” hüüatas Jinroku ehmatades ning vahtis paremale ja vaskule enda ümber. Aga kedagi ei

olnud tema läheduses. Ta pilk eksles ärevalt. „No see seal sinu paremal käel! Kas see kahekolmeteist

aastane tüdruk on sinuga koos?” küsis kortsmik. Nüüd Jinrokul vihastas. Ta puhises, ise

näost roheline. Aga kortsmik ütles: „Kuule, kuhu see tüdruk nüüd kadus?” Jinroku vaatas kortsmiku

poole. Too valas teed ja pani selle Jinroku ette lauale, öeldes: „Igasugu veidraid asju ikka näeb. Säh,

joo parem teed ja rahune maha!” Jinroku joi tee ühe soomuga ära. Viimaks ometi tundis ta, et

rahuneb ning enam polnud mingit tahtmist modu juua.

„Ma maksan nii modu kui lohutud nou eest, aga modu ma enam ei tahakski. Ehk saab ühe

tee veel?” ütles Jinroku. Kortsmik toi talle veel ühe tee ja ütles: „Isegi kui kuri vaim sind piinab,

jood ühe tassikese teed ja koik saab jälle korda.” Jinroku joi sellegi tühjaks ja lahkus siis kortsist,

ise moeldes, et kui needus on nii koletu suur, siis ei ole ka jumalate palumisest abi. Ta leidis, et tal

ei jää muud üle, kui et ta peab Fujilt andeks paluma. Kui Jinroku ja ta naine sellel ohtul lambi valgel

juttu ajasid, tousis lamp äkitselt iseenesest ohku ja holjus toast välja.

Kui siis üks naaber kuulis, mis Jinroku majas toimub, ütles ta Jinrokule nii: „Tundub, et

siin on mängus kas rebase voi kähriku maagia. Aga selleks, et teda paljastada, peab neisse

kohtadesse, kus ta käib, puistama kuiva liiva – selle peal jäävad tema jalajäljed näha.” Ja Jinroku

tegigi nii nagu talle opetati. Ta puistas liiva akna alla, kus kummitus sageli end ilmutas. Joudis kätte

öö ja tollest aknast vaatas sisse kohutav naisenägu, kes ütles: „Kas sa pead mind rebaseks voi

kährikuks?!” ja hakkas hirmuäratavalt naerma. Jinroku ja ta naine taipasid viimaks, et see on hoopis

Fuji needus, mis neid on tabanud. Nad matsid Fuji ilusasti maha ning igasugused veidrad nähtused

sellega ka loppesid.

*ri – pikkusühik Edo ajastul, vordub 3,9 km

Lea! Siin on peaaegu kõik Killud. Pane see leht endale järjehoidjasse, et siis halva tujuga neid lugeda.

Wao, sa loed? Väga retro=)

Mulle anna midagi labasemat:D

Küsimus su PM-i kohta. Kas sa oled purjus ja kukkusid klaviatuuri peale?

Mul on vaid hea meel, et sa koera ja koogi vahel valid. Idamaad on vist tõesti lemmikud

mnjaa…. . Meenub kuidas füüsika õpetaja hõõrdeelektrit seletas. Nühkis oma E-korviga vastu sõbra nägu.

Veetlev, et oma rollimängud MSNi personal messagesse kaasa võtad

Kõike võib nõuda. Naisena põhiliselt nõutakse sisse.

Salong on puhas - keegi pole sisse ära surnud, kanistreid ja trennisokke ei ole ladustatud. Sõites ei kisu. Väike pesula külastus ja parem kui tehasest. Ei tingi. Kui poleks kiire, küsiks miljoneid selle eest.

“Hullus on teha ühte ja sama asja oodates erinevaid tulemusi” - täiesti tõsi, väljaarvatud Multisimis muidugi, kus kolmandal päeval mu siiani “impossible”, “no result” ja “issand kui sitt” skeem jumalikult töötab.

@desperate naised, kes kirjutavad oma statusesse “sa sitt ei väärigi kohta mu südames”. See, et mosse emexisse viiakse, ei tähenda, et omanik seda enam ei vääriks. Ju sa siis olid igav huvideta sitt, kui sind maha jäeti.

Parim looduslik meik inetule tüdrukule - öö. Jaanipäeval küll keeruline peale kanda…

Kaklevad mehed kõlavad nagu ehmatav vahekord transseksualistiga. “Munn, puts… türa…! Värdjas!” - mõlemast komplektist varustus tõesti teeb selleks.

Kui naine on kalts, siis reeglina nimetab ta end kiisuks.

Avatud raamatud on igavad ja neil, mis on suletud, pole midagi öelda. Elu.

Iga kord kui ma näen kellegi profiilis teksti “mul on lihtne maitse, lepin vaid parimaga”, ilmub silme ette istmekattesse riietunud alaarenenud tüdruk nühkimas end vastu töötuid mehi. Miks on see nii?

Kellel metallämbrit laenata?! Ämber… hävib… tõsi… seega see pole väga laenamine… teoreetiliselt on. Kiire (!x200)

Dünaamilisi võimalusi õppimiseks. Võta käärid ja sasi nendega pead… nagu mõttes inimesed ikka teevad. Tulemust siludes proovi žiletiga ajju lõigata - see on hea. Võta side ja juhul kui sul algselt see oli, peata mõistuse väljavool. Nüüd, Psühho-Meedik, heida rusikas vastu kotti nagu see oleks kolmekümnendates Peep, kes su nelja aastasele tütrele äsja räpase sõnumi saatis. Meeletustega ühel pool, võta marker ja viska seintele mõned valemid. Tee seda raevukalt, kirglikult, lisa tundeid! Karju! Emotsionaalsed hetked jäävad inimestele meelde, seega mäletan mina nüüd, mis asi on entalpia. Mingi mõttetu asi on…

Otsin interneti ja alati täis külmkapiga naist TTÜ vahetust lähedusest, keda sept-mai sebida. Hea kui oled litsaks ja küpsetad ise kooke. Aitäh.

kannibalidest oled lemmik.

Nuttes pea valmis kujutava geomeetria teose kohal tunnen end nagu ahastuses ema, kelle koledaid tütreid keegi ei taha. Uuele katsele.

“paljude jaoks ei tähenda ma midagi kuid ühe jaoks olen ma kunagi terve maailm” - ta valetab. Või on pime, mis on mõneti kergendav asjaolu.

Mingi hetk tänases päevas oli idee algavaks kooli aastaks eelmist korrata. Kavatsus oli siiras.. ent õnnetuseks oli mul liiga kiire mitte midagi tegemisega. Üldse ei viitsi kooli…

Rein on loll, sest tal on roheline pluus. Kunagi lasteaias arvasin, et täiskasvanud ei mõtle sel tasemel. Oh mind naiivitari.

Alati, kui keegi kuskile “ma pole auhind, et igaüks mind endale tahab” kirjutab, mõtlen ma “sa tõepoolest oled kole”.

Mm… ei, ma esinen tänapäeval vaid naiste postkastides. Auto24ja kirjutamise eest ei tule sind keegi näppima ju=)

Mu unistuste naine oksendab esmakohtumisel mööduva naise käekotti ning satub esimese tunni jooksul kaklusesse upsaka tibiga. Samal ajal on ta äärmiselt erudeeritud ning pädev maailmaasjades, hea huumorimeelega ja tunduvalt vähem perse kukkunud kui arvata võiks. Kust sellist leida? Bordell-raamatukogu? Mõtteid?

Armas sõber, kes iga päev mõnd ahelstaatust kopid…. . Palun jätka. Mõistan kui lohutav võib olla, et üks tekst on ebaõnnestunum kui vinnipaigutus su noores näos. Aitäh

Kortsus särgis mees tutvub triikrauahuvilise tüdrukuga.

Vaatan aknast rebast. Kuseb jasmiinides. Tore.

“somebody dreams about you every single day” - jah, aga ta on kole ja ei meeldi sulle nagu kõik teised vastassoo esindajad su elus.

Jason Derulo jätkab: “This it girl / Give me 25 to life /I just wanna rock all night long. Väga armas, et raadios laulab mees, kes unistab seksist alaealisega ning teadvustab, et on valmis selle eest ka vangi minema. Peab kohe uurima, äkki on preester. Eiii… neile meeldivad ainult poisid. Õige.

Vananev hoor on nagu Eestisse imporditud berliini takso. 25 aastat vana ja meeletu läbisõiduga. Samas, nii nagu Eesti jõudval taksol on keritud läbisõit, ütleb ka tema 100 mehe asemel enda numbriks 20. Taksol on iste kulunud, temal pealagi liigsest värvimisest kiilakas.

“You could be my it girl, Baby you’re the shit girl” - komplimendid ei saa minna paremaks. (jason derulo - it girl)

Kui sa oled tutvusportaalis ja su statuses on märge “kirjutage, ma ei hammusta”, siis tea, et keegi meist meestest ei pea sind koeraks. Sa oled lihtsalt kole nagu öö. Novembri öö.(Mitte, et see sinu kohta käiks).

Kui tüdrukul on staatuses kuldse börsi link on mu esimene küsimus “Mis on hind?”

Kümnendat minutit maalin normkirjas E-tähte. Sügavalt loodan, et homsetes Delfi uudistes ei ole mainitud kiremõrva. “Salapärane sirklimõrvar pussitas varahommikul ~1cm teraga inimesi silma”. Olen rahulik, hingan sügavalt.

Midagi hirmutavat on selles kui seisad poes järjekorras ning kellegi laps püüab su tähelepanu. Ja tite ema jõllitab sind tigeda pilguga kuni sa väiksele värdjale naeratad.

Jaa see on nagu ta viskaks sind kohe sitase mähkmega.

Mulle meeldib, kuidas titemammad esmalt käru ülekäigu rajale lükkavad, vaatamaks kas auto peatub. Ja kui titt ellu jäi, siis on aeg ka ise teed ületada.

Kui ma viskan su auto ette, siis see pole hulljulgus. Kui ma iseennast sinna viskan, siis on:D

Ausaltöeldes tekkis mul soov sind oma… põhjatusse (jah, seal pole eriti põhja enam) autosse toppida ja lõbusas seltskonnas, mille ma moodustaks iseendast, kuskile jalutama minna. Samas ma ei usu, et sa sealt päris läbi kukuks. Pealegi kui sa peaks nahktagi leidma, siis eriti vahet pole. Enamik mootorrattureid lohiseb nagunii rutiinselt nägupidi mööda asfalti…. ja osa neist on veel elus.

Jalutus on alati hea mõte. Jätab võimaluse viisakaks ära jooksmiseks kui peaks ilmnema, et oled vaba vaid seetõttu, et tegid eksmehest topise.

Kui sa oled koledal kombel kukkunud ja käed murdnud ning pilk millega sa klaviatuuri jõllitad on enam kui traagiline…. siis peata kurbus! Võid vastata mulle ka ninaga toksides. Seda enam hindan su pingutust :)

“pole mõtted keerutada üttle kohe kui ei taha suhelda” - kuradi düsgraaf, too õigekiri pandikast tagasi.

“tsau, uued tutvused?” - Sul on kaks pead siis? Kas mõlemaga korraga või eraldi?

Pealegi on ka minu omas kollid. Need 50aastased mehed, kes su postkasti ummistavad.

Sest sa otsustasid täna õhtul prügi välja viia ning sa arvad, et sul läheb sellega mitu tundi?=)

Kui keegi kirjutab portaali statusesse “kui seda loed, oled musi võlgu”, siis see kõlab nagu “mul on herpes”.

“ma aelesin ühe õhtu jooksul 8 mehega! Mul savi kui rasedaks jään - ema palk, hellõu! kõik saavad lõuga!” suht kõveras olin:D

Mulle meeldivadki natuke peast segi tüdrukud:D mitte päriseks võtmiseks, lihtsalt….. aja veetmiseks:D

Nagu ma aru saan on su uus mees HIV positiivne.

Ma just plaanisin sul soovitada laenu võtta ja see mulle anda, kuna sa ise nagunii elust lahkumas oled.

Käisid autot ostmas? Viimati kui mina seda tegin ähvardas omaniku vend koos ülejäänud külaga mulle peksa anda. Telefonis muidugi, kohapeal oli kõik tore. Viimaks leppisime. See kõlas nii. peksuvend: “Kle jaa, see kaklusvärk on jah pede, a me pole ju peded hõhõhõ. Teeme nii et mina kepin sinu naist ja sina minu oma, see on leppe märk. Mina tema omale panin ära 3 kuu pärast. Aumees ikkagi. See oli juhus küll. Aga loeb!

Peaasi, et mingite igavate jorssidega kokku ei saa. Siis on “laena kuuli, vanemuine”

Vahepeal su eksitents ununes. Samas kuna sa oled siiski üks 20% inimestest mu netitutvuskarjääri jooksul, kes ei ole idioot, olid sa kerge meenuma.

Kui su riided oleks sama napid kui mõtted, mida avaldad…..

Ei, see eeldaks, et mul oleks komm ja sinul telefonis 110.

Valitud ja helistav? Ma arvan, et kui sulle mundris mehed sümpatiseerivad, siis tea, et posti ümber keerlevaid politseinike saab teiselt numbrilt.

Kuna me oleme MSNis saan valetada, et punastan su meelituste peale _D mis indeed, on väga mehine tegu.

Savisaar tegi Lasnamäe sillale eelmine aasta taluvustesti. Ajas kallurid peale ja vaatas, kas kukub kokku ka või üldse ei kuku. Mitte, et sa kalluri moodi välja näeks.

Mitte, et ma sind tutvuses pöialpoistega kahtlustaks, lihtsalt keegi väga sinu sarnane töllerdas mu autol täna tee peal ees.

Jaa, totaalselt sinu näoga ja keset sõpruse puiesteed. Naeratas mulle isegi =) Kole sõbranna oli ka kaasas.

Hea et see sina polnud. Ma ei vaevunud pidurdama, ma oleks vb ebaviisaka mulje jätnud.

Jaa, pealegi alfa mehi on vähe. Sinu lapsed oleks seda kindlasti. Isegi kui tuleb beeta, siis üks soliidne monokulm petab ära.

Sa siis ei tahagi lambi internetituttavaga perekonda teha? Oli see vast lops.

eiei, mitte saatesse. Püksi. Ja selle kaudu kroonika esikaanele.

Mul tekkis kirjavahetus nõia-instu ingaga…. aga me ei jõudnud telefonist kaugemale, sest ta oli liiga lammas ja ei saand midagi aru=)

Kaldun arvama, et asi pole juuksevärvis vaid selles, et nende all on midagi, mis oma tühjuses hästi kõlarikastiks passib.

Mingi tädi reidis, keda ma vist kolm kuud tagasi reidis kõnetasin vaatas mu profiili ja teatas seejärel, et ta tahtis uuele mehele näidata, milline loh olemas on. Ma vist jätsin väga sügava jälje ta hinge.

Tegelikult sa meenutad välimuselt mulle üht viielist klassiõde…. kes oli kaunis esimesel ja viimasel koolipäeval. Sest muul ajal kandis ta krunni.

Nii armas oma Savisaare immitatsioonis…..

Sul Breznevi kulmud ka. Läheb teemasse.

muidu kurat lähed veel Lindaks kätte, teed mustamäele uue järve…

Mulle kirjutavad aegajalt ka vanemad daamid ja tõsi osadele minagi. Kole on aga see, et kõige seikluslikum asi nende juures kipub olema…. nende hambumine. Iga hammas on rebel. eri suunas… . Vektoreid oleks hea õppida nende peal.

Kui tädi kirjutab oma statusesse, et “vallalise elu on ebatervislik” kõlab see nagu ta oleks suguhaiguse saand.

Sul siis ei ole puuet? Veetlev.

Kui ma homme seda arstlikus komisjonis ütlen, vabastatakse mind vaimsetel põhjustel ajateenistusest. Aitäh

Osta C-vitamiini ja võta üledoos

viskad viina ka?:D Aint mesi ei tööta

No oled endiselt peast haige või on olukord paranenud ja tatiprintsess enam pole?

Vaatasin reidist su pilte. Väga tihe kulmulahendus. Tahaks sinuga enne kohtuda, kui sul vunts tuleb (sinusugustel võib vanemas eas tulla)

Elu on jätnud mulle alles kolm grammi eneseväärikust. Ma ei kavatse neid sulle kinkida, päriselt. Seega sa ei pea kartma, et su telefoni vägistama kukun.

jah, õues on hetkel tunne nagu viibiks niiskes švammis

mu jope pole libu, et iga ühele selga passib

Ühega sain kokku…. kolme minuti tutvuse järel olin ta emaga voodis:D

Hea, et TTÜsse ei tulnud. See on alati veider, kui mingi netitutvus, kellega pole kokku saanud, vastu tuleb:D

Ühesõnaga kui sa peaks Tallinnas olema “issand keegi ei räägi minuga”, siis kindlasti anna teada. Desperate naised on mu lemmikud.

Kui su naaber ärritab, kutsu ta kohvrile pommirühm. Nagu mu isa =)

MSN on jura:D või koolon-dee suudab tõesti su emotsioonid kokku võtta?:D

Mnjaa.. mul oli vahepeal sisemine mäss nende vastu, ent uued inimesed leidsid mu “üleoleva” kui ma neid ei kasutanud, nii et kollane lõust on tagasi.

Ei ma ei jalutanud mööda internetikohvikuid puss käes iga kõri läbi lõikamas, mille omanik koolon-deesid kasutas. Lihtsalt need on mõttetud. Punkti asendus… aint et punkti on lühem kirjutada, seega kus point on.

Mulle meeldib, kui kõik on piiridest väljas. Sürrealistlikud olukorrad, kummalised inimesed. Kõik mis on ootamatu ja uus ja väljakannatamatu pikaajaliselt, kuid äärmiselt lõbus 5minutilises koguses

mnjaa. mul on vaja lihtsalt uusi kogemusi ja lugusid, siis mul on lastele/lapselastele tulevikus midagi jutustada. Ma ei kavatse mingi mõttetu igav issi olla=)

EI, palun lase käia, Linda:D Lihtsalt kõigil on seal mingi hala ja sa tundusid juba vaheldusena:D

Mnjaa…. koperdad mulle oma kooli asjadega otsa. Pilgud kohtuvad vihikud üles korjates. Väga hugh grant indeed.

Sest sa elad seal juhusliku inimesega, kes sulle tõenäoliselt ei meeldi. Ei viitsi nõusid pesta, kuseb mööda (transseksualist naine) ja haiseb vaba aja täiteks. Ilmselt venelane ka

Vabandust, mul on litsi hing:D

tglt… ma eelmine kooliaasta leidsin TTÜ kõrvalt korteriga tibi…. aga no… tädi ikka ei olnud kahjuks minu maitse. Peaaegu oleks unistus täitunud:D ta rääkis mu vanaema häälega. Mul vajus iga kord ära kui ta suu lahti tegi.

Minu oma on vallatu torpeedo, ent tüdrukud tunneks end veidralt, kui selline tegelane nendega vestleks. Sest olgem ausad, see kõlab nagu optimistlik dildo

Palun usu: Mitte keegi, kellega ma tutvunud olen pole vanematele mustas prügikotis tagastatud:D

Aga ei. Su intelligentsed näojooned ja varjunime valik panevad mind arvama, et tõenäoliselt sa oled üks tore ja arukas tüdruk. Nii et maa poistele palju õnne:D

Jumal on olemas. “aga minu palvetele ta ei vasta” - tõenäoliselt tal on järjekord

Sa oled nagu mingi vanamutt:D Oma elementaarse viisakusega:D

Btw, sa oled liiga arenenud, et „issand, kuidas sa võisid“ tüüpi emotsiooni MSNi PMis väljendada…

Kui sa hakkad punkariks, et eriline olla, on see vaid traagiline tõestus, et su isiksus on niivõrd igav, et ainuke võimalus välja paista on teha omale kole soeng.

Iga kord kui ma näen “ilma ninata” mustvalget kontrast põhjas pilti, olen ma “appi! Voldemort!”

Janika Sillamaa - Aeg on laul